Performers

Patric Chiha  Si c’était de l’Amour

Viisteist erineva päritolu ja taustaga noort tantsijat on tuuril Gisèle Vienne’i eepilise tantsulavastusega „Crowd”, mis uurib 90ndate reivimaastikku. Teatrist teatrisse käies muutuvad inimeste intiimsemadki suhted ja seeläbi ka lavastus. On see lavailm, mis mürgitab päriselu – või vastupidi? Häiriv rännak, mis uurib meie öid, meie pidusid, meie armastusi.

Patric Chiha on ungari ja liibanoni juurtega austria filmirežissöör. Ta sündis 1975. aastal Viinis. Ta õppis moedisaini Pariisi kunstikoolis Duperré ja monteerimist Brüsseli filmikoolis INSAS. Seejärel lavastas ta mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme („Home”, „Where Is The Head of The Prison?”, „The Gentlemen”), mis valiti paljudele filmifestivalidele. 2009. aastal lavastas ta peaosas Béatrice Dallega oma esimese täispika filmi „Domain”, mis valiti osalema Veneetsia filmifestivalile. Järgmiseks linastusid filmid „Boys Like Us” (2014) ning kaks dokumentaalfilmi: „Brothers of The Night” (2016) ja „If it Were Love” (2019), mis mõlemad valiti Berliini filmifestivalile. Praegu töötab ta oma uue mängufilmiga „The Beast in The Jungle”.

Režissöör: Patric Chiha
Operaator: Jordane Chouzenoux
Montaaž: Anna Riche
Heli: Pierre Bompy
Helimontaaž ja -töötlus: Mikaël Barre
Värvitöötlus: Gadiel Bendelac
Administratsioon: Yann Pichot
Tegevprodutsent: Katia Khazak
Produtsent: Charlotte Vincent (Aurora Films)
Põhineb Gisèle Vienne’i lavastusel „Crowd”
Osalejad: Philip Berlin, Marine Chesnais, Kerstin Daley-Baradel, Sylvain Decloitre, Sophie Demeyer,
Vincent Dupuy, Massimo Fusco, Nuria Guiu Sagarra, Rehin Hollant, Antoine Horde, Georges Labbat,
Oskar Landström, Theo Livesey, Louise Perming, Katia Petrowick, Richard Pierre, Anja Röttgerkamp,
Jonathan Schatz, Gisèle Vienne, Henrietta Wallberg, Tyra Wigg

Film on inglise, prantsuse ja rootsi keeles, eestikeelsete subtiitritega
Kestus: 1h 22min

Jarmo Reha  WhiteWash

Identiteedil on palju kihte, aga on kiht, millest ei pääse, ka siis mitte, kui see on sotsiaalne konstruktsioon. Oma subjektiivse sisetundega, mis ei mahu ühegi sildi alla, oled oma nahas ikka üksi, olgu ümber nii palju valgust kui tahes.

Bulgaaria analüütik Ivan Krastev on öelnud, et "lääne" ja "ida" suhe on nagu jäljendaja ja tema ideaali suhe. Kas "ida" ainus võimalus on olla "lääne" sohipoeg – same, same, but different? Ja kui mängu tuleb rassiküsimus, nahaküsimus, aga tulgu pealegi, – kas whitewash on "ida" ainus võimalus? Valge nahk, valge mask? Kuhu minna, kui oled valge, aga mõned valged on valgemad kui teised? Eks ikka sinna, kust oleme tulnud – pimedusse, tühjusesse. "WhiteWash" on performatiivne sööst identiteetide mutiauku.

Jarmo Reha on vabakutseline lavastaja, näitleja ja etenduskunstnik, kes ennist kuulus Teater NO99 truppi. Vabakutselisena on Reha alustanud pikemaaegset koostööd Belgias resideeruva lavastajaga Armel Roussel – nende ühisest koostööst on sündinud rahvusvaheline lavastus "Elagu elu, mis põletab rinda" (2019) ning tulemas on ka "Ether/After" (2021) ja "Walzc" (2022), kus Reha osaleb kaaslavastaja ja näitlejana.

Eestis on Reha töötanud etenduskunstnikuna Emer Värgi lavastuses "You Will See So Many Pretty Things" – Kanuti Gildi SAAL (2019). Reha esimene lavastajatöö oli "Oomen" (2018), mis pälvis koostöös dramaturgide Aare Pilve ja Laur Kaunissaarega Eesti teatri aastaauhinna "uue dramaturgia" eest. "WhiteWash" saab olema tema teine töö lavastajana, milles ta astub üles ka etendajana.

Idee, lavastus, esitus: Jarmo Reha

Helilooja: Markus Robam

Valgus- ja videokunstnik: Mikk-Mait Kivi

Valguslahenduse ideed: Emer Värk

Kunstnik: Madlen Hirtentreu

Tekstid ja dramaturgia: Laur Kaunissaare

Lavastuse assistent: Tuuli Raadik

Produtsent: Eneli Järs

Korraldaja: SA Vaba Lava

Kaasprodutsendid: Volksbühne Berlin, Baltoscandal festival

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Lavastus on loodud festivali POSTWEST raames Saksa Kultuurifondi toetusel.

Tänud: Henry Kasch, Allan Räim, Maldar-Mikk Kuusk, Ellon Tiivas, Margus Terasmees, Liisa Liksor, Kanuti Gildi SAAL, EKKM, Uue Loomingu Maja (ULM), Widescreen Productions, Uninaks

Ärajäänud esietendus: 20. mai 2020, Tallinn

Kestus: 85 min

Lavastus on eesti keeles

 

Valters Sīlis  Mul oli nõbu

Aeg, mil kurjategijad valitsesid Baltikumi, tundub olevat möödanik. Praegusel ajal jääb mulje, et allmaailm on enda organisatsioonid legaliseerinud ja äritseb nüüd seaduskuulekalt, ent mulje võib olla petlik.

“Mul oli nõbu” autor on Läti-Leedu juurtega Rasa Bugavičute-Pēce. Lavale jõudev lugu on Rasast ja tema leedulasest nõost Deimantasest, kellega koos üles kasvati. Juba teismeeas kulgesid nende elud sootuks erinevalt. Ühest sai näitekirjanik, teisest Kaunase maffia juhtfiguure, kes mõrvatakse aastal 2015 27-aastasena, arvatavalt kahe Eesti palgamõrtsuka poolt.

See isiklik lugu on esitatud läbi Rasa vaatenurga, kuidas ta nõbu järk-järgult aina sügavamale allilma ringidesse kaob. Näidend koosneb autori sisemonoloogidest, nõbude kohtumistest päriselus ja mõtetest, mida Rasa sooviks Deimantasele tagantjärele öelda. Lavastuse kaudu proovitakse aru saada, millised sotsiaalsed ja isiklikud ajendid tõukavad inimest pürgima maailma valitsejaks isegi siis, kui see tähendab väga lühikest elu.

Valters Sīlis (s. 1985) lõpetas 2010 Läti Kultuuriakadeemia, on töötanud nii väikestes erateatrites kui Läti Rahvusteatris. Valters on tuntud dokumentaallavastuste poolest, mis valgustavad kriitilisi hetki Läti lähiminevikust ning on tähelepanu suunanud sotsiaalpoliitilistele ja ökoloogilistele probleemidele nii lokaalselt kui globaalselt. ("Leegionärid" 2011, "Rahvuslik arengukava" 2013, "Kadunud Antarktika" 2015, "3 musketäri – Viinist idapoole" 2016). Valtersi uuriv, avatud ja aus hoiak kumab läbi tema viimastest töödest, mis keskenduvad mikro-ajaloole ja üksikisiku, peamiselt noorte valikutele kindlas kontekstis. ("Olles rahvuslane" 2017, "Poiss, kes nägi pimedas" 2019)

Laval: Rea Lest ja Henrik Kalmet

Lavastaja: Valters Sīlis (LV)

Dramaturg: Rasa Bugavičute-Pēce (LV)

Tõlkija: Contra

Kunstnik: Uģis Bērziņš (LV)

Videokujundaja: Laura Romanova

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Helikujundaja: Raido Linkmann

Etenduse juht: Tuuli Raadik

Produtsent: Liisa Liksor

Korraldaja: SA Vaba Lava

Ärajäänud esietendus 8.05.2020 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses

Kestus 1 tund, 40 min, ilma vaheajata

Lavastus on eesti keeles

 

Andres Noormets/ Rakvere Teater  Alibi

Eneseõigustus ühes vaatuses

ühte kindlasse ja puhtasse kohta tulevad viis eestlast. nad on erinevad. neil on erinevad minevikud, arusaamad, poliitilised vaated, aga nad peavad asjades kokku leppima, sest muidu edasi minna ei saa, ka tagasi ei saa. tuleb leida võimalused ja vahendid koostööks. tuleb püüda ja pingutada, et iseendast ja teistest aru saada, et saada aru, mis üldse toimub. olukord on sarnane kosmonautide/astronautide väljaõppele, kus kursandid peavad eduka tulemuse nimel omaenda egotsentrika miinimumi viima, samas empaatiavõimet kasvatama ja olema suutlikud üheskoos otsuseid tegema. on selline asi üldse võimalik? kas siin on õhus üks suuremat sorti lööming või dramaatiline leppimine? kõik on võimalik.

Lavastus sünnib koostöös trupiga.

Andres Noormets on Eesti lavastaja ja näitleja. Ta on lõpetanud 1988. aastal EMTA lavakunstikooli 13. lennu ning pärast seda töötanud nii Ugalas, Endlas kui Vanemuise Teatris. Ta on kirjutanud näidendeid ja luulet, õpetanud tegevuslikku improvisatsiooni ning lavastanud raadioteatris (2010 ja 2016 Prix Europa auhind parimale kuuldemängule). 2015. aastal pälvis Noormets Eesti teatri aastaauhinna parimale lavastajale. Lavastajana, nii teatris kui raadios, tegeleb ta peamiselt eesti uuema näitekirjandusega, julgedes katsetada vormiga, nihutades vaatajasõbralikult teatri piire.

 

Lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Valgus: Arne Maasi
Osades: Jaune Kimmel, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Toomas Suuman
Ärajäänud esietendus: 17 aprill 2020 Rakvere Teatri väikeses saalis
Kestus: 2h
Lavastus on eesti keeles

Karl Koppelmaa/ Teater KELM  Stendhali sündroom

 

Minu armukesed loovad mind. Ja mina neid. Ja kui kunstnik on tundnud, et olen valmis (ja ma usaldan alati oma armukesi), siis lubab ta ka teistel inimestel mind vaadata. Mõnikord ehitatakse minu eksponeerimiseks isegi eraldi hooneid. Neid kutsutakse muuseumiteks. Seal ma siis olen ja inimesed tulevad mind vaatama. Kui ma neile eriti meeldin, siis teevad nad minust oma telefoniga pilti. Mõnele aga mõjun ma iseäralikult. Mõni vaatab mind ja tunneb, et süda puperdab, jalad lähevad nõrgaks, võivad isegi hallutsinatsioonid tekkida. Arstid on sellele tundele isegi nime andnud – Stendhali sündroom. Stendhali järgi.

Karl Koppelmaa uus autorilavastus võtab ette kõige sagedasema armukolmnurga (kunsti)ajaloos.

 

Karl Koppelmaa (28.09.1992) on näitekirjanik-lavastaja, Teater KELMi asutaja ja kunstiline juht. Tema hiljutine looming on pseudo-dokumentalistlik storytelling. Näidend "Roheline nagu laulaks" pälvis näidendivõistlusel "Talking About Borders" Grand Prix, seda on lavastatud Saksamaal, Regensburgi teatris (pealkirjaga "Der Steigerung des Glücks") ning Lätis, Liepaja teatris (pealkirjaga "Dark Side of the Moon"). Tema näidend "sest meid on õpetatud madusid kartma" nomineeriti Kultuurkapitali aastaauhinnale näitekirjanduse valdkonnas.

 

Autor-lavastaja: Karl Koppelmaa
Lavakunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valguskunstnik: Martin Koldits
Helikunstnik: Ilja Massalov
Laval: Karl Robert Saaremäe, Loviise Kapper, Elena Koit

Lavastus on eesti keeles

 

Kristina Norman  Lighter Than Woman

"Lighter Than Woman" on dokumentaal-poeetiline lavastus elu raskuse ületamisest otseses ja kaudses tähenduses. Norman vaatleb Itaalia seni ainukest naisastronauti Samantha Cristoforettit kui inimest, kes on elu raskuse päris otseses tähenduses ületanud, jõudes avakosmose kaalutusse. Paralleelselt vaatleb Norman Itaalias töötavaid Ukraina võõrtöölisi, kellest on saanud omastehooldajad Itaalia peredes ning kes kannavad itaallaste elude lõpuaastate metafoorset, aga vanureid tõstes ka päris otsest raskust. Ometi ei vaju need naised võõraste elude raskuse all looka. Vastupidi, nemadki suudavad, ka avakosmoseta, gravitatsiooni ületada. Kuidas on see võimalik ja mis on töö roll inimese eluõnnes – seda uuribki Normani teos, milles segunevad dokumentaalne uurimus, poeetilised paralleelid ning raskusjõudu trotsiv pilk inimelu kõige raskematele hetkedele.

Kunstiharidusega Kristina Norman on võrdselt tegev nii kaasaegse kunsti kui dokumentaalfilmi alal. Tegeledes kollektiivse mälu, unustamise ning avaliku ruumi ja mälu seostega, otsib ta võimalusi, kuidas füüsiliselt või ka sümboolselt uuritavasse ruumi või teemasse siseneda. Enamus tema teoseid on esitatud video-installatsioonina, kuid performatiivsus ja kohaspetsiifilisus mängivad samuti tähtsat rolli. Ta esindas Eestit 2009. aasta Veneetsia biennaalil. Normani viimased tööd tegelevad migratsiooni valupunktidega, keskendudes mälule ja avalikule arvamusele.

Autor ja esitaja: Kristina Norman
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Kunstnik, etenduste läbiviimine: Erik Norkroos
Fotod: Erik Norkroos, Epp Kubu
Koreograafiline tugi: Joanna Kalm, Karolin Poska
Helilooja: Jēkabs Nīmanis
Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
Osalejad: Isadora Angelini, Ivana Abbondanza, Halina Fomiceva, Liubov Sandulovych, Nataliya Sandu,
Victoria Bilivska, Mariia Filonenko, Mayya Romashchenko, Rina Pancaldi

Tõlked: Maarja Kangro, Tom Karik, Pearu Helenurm
Tänu: Piersandra di Matteo, Cosetta Nicolini, Maria Rita Palumbo, Anna Tomesani, Mariya Fedoryshyn,
Meelika Ebrok, Meelis Muhu

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium
Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL (EE), Santarcangelo festival (IT), Läti Uue Teatri Instituut (LT),
Emilia Romagna Teatro Fondazione / Atlas of Transitions project (IT)
Esietendus: 05.07.2019 Teatrino della Collegiata, Santarcangelo festival, Itaalia
Lavastus on eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega
Kestus: 90 min

Nature Theatre of Oklahoma  Die Kinder der Toten

Elfriede Jelineki märgiline romaan "Die Kinder der Toten" (“Surnute lapsed”), kirjaniku hinnangul tema olulisim, oli aluseks teatritrupi Nature Theatre of Oklahoma tehtud vabas vormis kohandusele. Film võeti üles algupärastes kohtades, piirkonnas, kus Nobeli preemia laureaat üles kasvas. Steiermarki liidumaal 8mm filmilindile salvestatud puhkusefilm muutub pikkamööda surnust ülestõusnute painajaks. Küsimus kogunenud võlgade adekvaatse töötlemise võimalikkusest või võimatusest lendab läbi kõigi nende aspektide – loodus, kultuur, ühiskond ja ajalugu – mis on ka tänapäeval endiselt osa rahvuslikust identiteedist.

Karin ja tema dominantne ema paistavad suurest reisijate hulgast silma. Peale pillavat õhtusööki, kus lauldakse ja nauditakse traditsioonilisi Steiermarki piirkonna toite, sõidab turistidele otsa buss. Karin hukkub õnnetuses, kuid naaseb peagi elavate maailma zombina. 

Nature Theater of Oklahoma on auhinnatud New Yorgi kunsti- ja etendusasutus, mida juhivad Pavol Liska ja Kelly Copper. Iga uue projektiga püüavad nad püstitada võimatuid väljakutseid nii endale, publikule kui ka koostööpartneritele, töötades väljakujunenud žanrite koodide ja piiride raames ning samas neid lõhkudes. Kunagi ei ole kaks projekti omavahel vormiliselt samad, kuid samas on nende tööd alati täis huumorit, tõsidust, rangust ning publik mängib olulist rolli kas pealtvaatajate või sageli ka osalistena. Kasutades valmismaterjale, leitud kohti, andekaid omadusi, kosmilisi õnnetusi, äärmuslikke vormilisi manipulatsioone ja lihtsalt rasket tööd, paneb Nature Theater of Oklahoma kunsti mõjutama igapäevase reaalsuse tajumise muutust, mis laieneb esinemispaigast kaugemale – maailma, kus me elame.

Režissöörid: Kelly Copper, Pavol Liška (Nature Theater of Oklahoma)

Autorid: Kelly Copper, Pavol Liška (Nature Theater of Oklahoma); põhineb Elfriede Jelineki samanimelisel romaanil

Kunstnikud: Kelly Copper, Pavol Liška (Nature Theater of Oklahoma)

Peaosalised: Andrea Maier, Greta Kostka, Klaus Unterrieder, Georg Beyer

Produtsent: Ulrich Seidl (Ulrich Seidl Filmproduktion GmbH)

Esilinastus 8. veebruaril 2019 Berliinis

Film on saksa keeles, ingliskeelsete subtiitritega

Kestus:  90 min

Lauri Lagle / Von Krahli Teater  Paratamatus elada ühel ajal

 

Von Krahli Teatri uue trupi esimene lavastus

Ühel hilisel ennelõunal ilmus areenile kuulus sportlane. Ta ei olnud enam endine. Haigus oli räsinud teda juba mitu aastat ning palju polnud enam jäänud. Ta köhatas ja silus kortsu tõmmanud vana kulunud kirjadega spordijaki natuke sirgemaks. Siis vaatas ta ringi tühjal staadionil, mis talle kunagi oli tähendanud nii palju. Tema kõrvu kostsid fanfaaride hääled, pulbitseva publiku lärm ning treeneri kirglikud karjed. Oli novembri lõpp, õhk oli niiske. “Kas te olete üldse märganud,” ütles kuulus sportlane vaikselt, “kui ilus on Tallinna vanalinn?”

Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees.

Lavastuse pealkiri on parafraas Peeter Mudisti maali pealkirjast.

 

Lauri Lagle lõpetas 2006. aastal EMTA Kõrgema Lavakunstikooli näitlejana. 2006–2013 oli ta näitleja Eesti Draamateatris ning tegi lisaks sellele ka mitmeid töid lavastajana. Alates 2013. aastast on ta vabakutseline näitleja ja lavastaja. Filminäitlejana on ta korduvalt töötanud Veiko Õunpuuga. Aastatel 2013–2019 oli vabakutseline näitleja ja lavastaja, hetkel Von Krahli Teatris.

 

Lavastaja: Lauri Lagle 

Laval: Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Mart Koldits, Jörgen Liik, Markus Truup, Marika Vaarik
Kunstnik: Kairi Mändla
Dramaturg: Eero Epner
Valguskujundaja: Siim Reispass
Helikujundaja: Artjom Astrov
Videokunstnik: Maria Elisaveta Roosalu
Graafiline disainer: Allan Appelberg
Fotograaf: Herkko Labi

Lavastust toetab: Kultuuriministeerium, Kultuurkapital

Täname: Sakala 3 teatrimaja / Laura Papper, Tallinn Airport GH / Tiit Kepp, Meditsiinigrupp / Sigrid Vahtra ja Juss Herkel, Nordica / Inga Serman

Esietendus 28. novembril 2019 Von Krahli Teatris

Etenduse pikkus on 2 tundi ja 10 minutit, ilma vaheajata 

Lavastus on eesti keeles

 

Liis Vares / STL Sinust saab tantsija!

Kelleks oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteloodud rollidest?

Liis Varese uuslavastus on mõtteline järg lavastusele „Hingake! Ärge hingake!” (esietendus 18.10.2018 Sõltumatu Tantsu Laval). Autor jätkab keha kui materjali uuringuid, lubades ühes ruumis kohtuda neil, kelle elud on eri vajadustega. Sel korral on fookuses kogenud lavaprofessionaalid, naised, kes naudivad peatusi, kuid kelle tung on edasi liikuda. Nad liiguvad justkui eri kiirusel ja vastupidistes suundades, kuid lavaruumis tuleb neil kohtuda. Kohtuda teisega iseendas.

Liis Vares on vabakutseline tantsukunstnik. Ta on lõpetanud 2012. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti erialal, kus on praegu improvisatsiooni ja kompositsiooni külalisõppejõud ning hetkel täiendab end Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistrantuuris. Tema tegemiste fookuses on kaasaegne keha. Nii õpetaja kui etendajana käivitab teda inimeste individuaalne kehakogemus ja isiklik huvi. Liis on pühendunud keha ja tantsu mõiste avardamisele ja ümberhindamisele ajas. Tema tegemiste tuumaks on väga erinevad inimesed, kellega koos ta parasjagu liigub ja loob.

Lavastaja: Liis Vares
Etendajad: Helen Reitsnik, Katariina Unt
Kunstnik: Kristi Kongi
Helikujundaja: Ekke Västrik
Valguskujundaja: Siim Reispass
Dramaturg: Taavet Jansen
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava
Kaasprodutsent: eˉlektron
Ärajäänud esietendus: 9.04.2020
Kestus: 1h 15min
Etendus on eesti keeles

Giulio Boato Shiro Takatani, between nature and technology

 

Unenäoliste, hüpnootiliste maailmadega tuntuks saanud kunstnik Shiro Takatani (1963–) uurib oma loomingus kirglikult mateeria päritolu, alates lõpmatult väikesest planktonist ja lõpetades tohutu tähesüsteemiga. Selles võrratus, poeetilises dokumentaalfilmis ühendab Takatani jõud oma lähimate kaastöölistega, sealhulgas helilooja Ryuichi Sakamotoga, et pühitseda oma suhet kunsti ja eklektilisse loomingusse, mis ulatub tantsust teatri ja installatsioonideni. Takatani väljendab end lihtsalt ja jõuliselt oma kahes suures ja olulises teemas: looduses ja tehnoloogias. 

 

Giulio Boato on õppinud kunsti Itaalias, kuid elab nüüd nii Itaalias kui ka Prantsusmaal, sõltuvalt teatrilavastustest ja dokumentaalfilmidest, mida ta lavastab. Tema esimene dokumentaalfilm oli vastuolulisest lavastajast Jan Fabrest, mis linastus 2015. aastal. Film jõudis arvukatele festivalidele üle maailma ning pälvis samal aastal Roomas parima dokumentaalfilmi auhinna. Sellest alates on Giulio Boato jätkanud koostööd Jan Fabrega, salvestades tema uuslavastusi, ka 24-tunnist lavastust „Mount Olympus” (2017). Eelmisel märtsil esitles Boato New Yorgis oma uusimat dokumentaalfilmi lavastaja Romeo Castelluccist. Kunstnike ja teatritega, kelle töid ja tegemisi ta on filminud, on ta loonud usaldusväärseid ja püsivaid sidemeid.

Boato dokumentaalfilm Shiro Takatanist järgib sedasama rada, mis sai võimalikuks tänu regulaarsetele kohtumistele Takatani ja tema kaastöölistega. 

 

Režissöör: Giulio Boato

Produtsent: Lea Bardet (Ideale Audience)

Kaasprodutsendid: Vosges Télévision (Prantsuse TV), Museum (Prantsuse TV)

Levitaja: EuroArts

Intervjueeritavad: Shiro Takatani, Ryuichi Sakamoto, Yuko Hasegawa, Thomas Delamarre, Satoshi Hama, Rioji Ikeda, Richard Castelli, Olivier Balzarini, Yuko Hirai, Simon Fisher Turner

Autoriõigused: © Ideale Audience – 2018

Film on jaapani, inglise ja prantsuse keeles, ingliskeelsete subtiitritega.

 

Sveta Grigorjeva TEKHNE

„TEKHNE” on loeng-performance-tants, mis uurib: mida on veel tantsida (neoliberaalses ja ühiskonniti aina hoogsamaid tuure koguvate neofašistlike tendentside taustal)? Kas tantsu saab kasutada nt anti-kapitalistliku tööriistana; kas soolol kui etendusformaadil on enam üldse midagi pakkuda; kas tants saab olla viimane päästev õlekõrs? Lavastus otsib strateegiad just liikumise näol. See pole niivõrd didaktiline kui poeetilis-filosoofiline tantsisklus.

Sveta Grigorjeva on Eesti lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja, kelle loomingut iseloomustab ekspressiivsus, poliitiline positsioneerumine ja taltsutamatuse kultiveerimine. On avaldanud kaks luulekogu – „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ (2013) ja „american beauty“ (2018). Tema viimased lavastused “Carmina Trash” (2015) ja “Rebel Body Orchestra” (2017) suutsid ajada mõned inimesed ekstaasi, teised jälle vihaseks. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes, nii Eestis kui välismaal. Lõpetab hetkel magistriõpinguid Saksamaal Giessenis, Justus-Liebig-Universität´is. Õpingute teisel aastal tituleeriti teda kuluaarides „Giesseni Lars Von Trieriks“. „TEKHNE” aga nii radikaalne julmuseteater ei ole, nii et pärast Baltoscandalit saab kuluaarides kutsuda lavastajat heal juhul „Rakvere Tanel Toomiks“.

Esitaja ja lavastaja: Sveta Grigorjeva
Dramaturg: Kerli Ever
Kunstnikud: Arthur Arula (lava), Reelika Palk (valgus), Martin Kirsiste (heli)
Assistent: Rebeka Põldsam
Kestus: 50 minutit
Lavastus on eesti keeles

Karl Saks  Planet Alexithymia

Eksperiment C: “Leet-turteltuvipaar on asetatud valgesse kastpuuri, kust järk-järgult kõrvaldatakse üha pikemaks ajaks emaslind. Paar päeva pärast liigikaaslasest emaslinnu kõrvaldamist on isane leet-turteltuvi valmis paarituma valge kodutuviga, keda ta on seni täielikult ignoreerinud. Mõne aja pärast on ta valmis esitama oma kummarduse ja kuristava häälemängu tuvitopisele, veel hiljem piisab postamendile asetatud rullikeeratud tolmusest rätist, haamrist ja mustast kindast. Pärast nädalatepikkust üksikvangistust suunab ta oma paaritusliigutused kastpuuri tühjale nurgale, kus rõhtsate kantide kokkusaamiskoht pakub vähemalt optilist pidepunkti.”

Keha, mis on surutud keskkonda või teadvus, mis on surutud kehasse, peab tegelema rutiini ja pragmaatiliste kordustega – olgu see black box’is, vanglas või põllumaal. Sealt tulenev taastekkiv jada ja fenomen, kuidas keha ja psühholoogia olukorraga kohanevad või mitte, on lavastuse fookuseks.

“Planet Alexithymia” on teadusulmeline vaate- ja kuuldemäng, mis ammutab informatsiooni eksperimentidest, protseduuridest, sündroomidest ja diagnoosidest. (Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse
puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest.)

Karl Saks on koreograaf, tantsija ja helikunstnik. Ta lõpetas 2009. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna (BA) ning 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia eriala (MA). Ta on loonud kolm soololavastust ning teinud koostööd nii helikunstniku, dramaturgi, esineja, lavastaja assistendi kui kaaslavastajana teatri, filmi ja galerii kontekstis. Ta on osa muusikalisest kollektiivist Cubus Larvik.

Autor, helikujundus: Karl Saks
Dramaturg: Maike Lond Malmborg
Laval: Ruslan Stepanov, Karl Saks
Valguskujundus, tehniline tugi: Henry Kasch
Projektijuht: Maarja Kalmre
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL, eˉlektron

“MORE THAN THIS” residentuurid EL kultuuriprogrammi toetusel: Parallele Festival
(Marseille), Materials Diversos festival (Lissabon)
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Kestus: 60 min

Anatoli Tafitšuk / Emer Värk K O O S

Kui ma oleksin uks,
sulguksin vaikselt ja igaveseks.

Videolavastus “K O O S” on poeetiline draama, mille fookus on inimestel, kes otsivad väljapääsu üksildusest.

“K O O S” keskendub kujundlikele, intuitiivsetele piltidele ja allegooriatele. Neile sekundeerib puhastatud ja täpne sõnaline osa. Sellise muinasjutulise ja argipäevase sünteesi või siis “maagilise realismi” võlujõul kaardistame me üksinduse ja üksilduse erinevaid faase, mis peegeldavad hetkel ühiskonnas toimuvat – sotsiaalne distantseerumine, üksindus kui tegelik pandeemia, ärevus, teadmatus tuleviku ees jne. Loo keskseks teljeks on Üksilduse Printsi ja kuller Liisa vaheline maailmade konflikt. Need muinasjutulised tegelased esindavad üksindusest toituva meelelaadi vastaspooluseid – tume ja hele, negatiivne ja positiivne, yin ja yang. Prints püüab oma võrgutavate monoloogide ja julge visuaalse eneseväljendusega lummates eraldada inimesi tumma üksildusse. Liisa aga on osanud oma üksinduse muuta õnnetoovaks tööriistaks. Ta pakub üksildastele lootust, näitab teed õnnele ja õpetab tegema vahet üksilduse ja üksinda olemise vahel.

Me toome esitajad ja publiku kokku üle videosilla, liikudes sinna, kuhu suundub new television'i arendamine. Lähtudes teatri põhimõttest, et kõik toimub siin ja praegu, põhineb lavastus “K O O S” lubadusel, et kõik toimub reaalajas, publiku silmade ees, otse-eetris. Seetõttu ei kasutata lavastuses varasemalt ette salvestatud materjali. Lavastajate aktiivne osalemine ei piirdu lavastusprotsessiga, vaid jätkub etenduse kestel läbi tehnilise lahenduse ja tänapäeva videokonverentsi loogikast tuleneva mittelineaarse montaažikeele.

Anatoli Tafitšuk on vabakutseline näitleja ja lavastaja, kes on tegelenud kaasaegse ja uuendusliku teatri loomisega kollektiivis Cabaret Rhizome, kellega saadi 2016. aastal etenduskunstide ühisauhind. Emer Värk on visuaalkunstnik, kes on töötanud väga erinevate nüüdisaegse teatri lavastajatega rohkem kui 30 lavastuse juures juba üle 12 aasta. "You Will See So Many Pretty Things" oli tema esimene töö lavastajana möödunud aastal Kanuti Gildi SAAL-is.

Autorid ja lavastajad: Anatoli Tafitšuk / Emer Värk
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Liisa Saaremäel, Rene Köster, Aleksander Eelmaa, Tiina Tauraite, Liis Lindmaa, Rain Tolk ja Taavi Eelmaa
Helilooja: Renzo van Steenbergen
Kujundus: Mihkel Ilus
Koreograaf: Rene Köster
Tehnilised lahendused: Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi
Live-montaaž: Anatoli Tafitšuk ja Emer Värk
Helitehnik: Madis Kaljulaid
Valgusmeister: Margus Ruhno
Operaatorid: Meelis Mikker ja Simmo Saska
Rekvisiitor: Mihkel Ilus
Graafiline disainer: Aimur Takk
Kommunikatsioon: Elina Naan
Produtsent: Loore Martma

Lavastust toetab: Salme KK, Telia, Kultuurkapital
Ärajäänud esietendus: 18.06.2020
Kestus: 70 min
Lavastus on eesti keeles

Hiroaki Umeda: Haptic Installation

Tantsuversioon “Haptic” (2008) põhines Umeda ettekujutusel värvidest kui kombatavatest stiimulitest. Täites lava varjudega, esitab kunstnik väljakutse publiku kehadele – nende valgusttajuvatele organitele – viies need kriitilisse punkti. Samast põhimõttest lähtudes uurib Umeda ka selles installatsioonis võimalust tajuda värve kehaliselt. Kui sulgeda silmad, muutub maailm kottpimedaks. Kuid selles töös juhatatakse publik väikesesse pimedasse ruumi, et vaadata suletud silmadega kaks ja pool minutit videoinstallatsiooni ning vaataja näeb läbi silmalaugude selgelt monokroomseid või värvilisi jooni. Jooned sünkroniseeruvad kõrvaklappidest kostva vägivaldse elektroonilise heliga ja neid tajutakse kehaliselt kui valgustundlikku stiimulit. Pärast esmapilgul paradoksaalset kogemust näha suletud silmadega, hakkab vaataja kahtluse alla seadma, miks ta nägi pimeduses valgust. Teda hämmastab lahknevus taju ja kogemuse vahel. Tegelikult peab Umeda seda tantsulavastuseks, sest see pakub vaatajale värvilisest pildist kehalise kogemuse. 

Hiroaki Umeda sündis 1977. aastal Tokyos ning õppis algul fotograafiat Nihoni Ülikoolis. Ta on koreograaf ja multidistsiplinaarne kunstnik, keda tuntakse jaapani avangardse kunsti ühe juhtfiguurina. Pärast oma trupi S20 loomist on tema õrnad, aga samas vägivaldsed tantsulavastused käinud mitmel pool maailmas. Tema töid hinnatakse terviklike kunstiliste meetodite poolest, millel on tugev digitaalne taust – ta ei käsitle ainult tantsu füüsilist poolt, vaid peab koreograafia osaks ka nähtavaid, kuuldavaid, tunnetatavaid, ning eelkõige aegruumilisi elemente. Oma mitmekülgsetest huvidest lähtuvalt on Umeda lisaks koreograafile ja tantsijale tegev ka helilooja, valguskunstniku, stsenograafi ja visuaalkunstnikuna. Kuna tema huvi on pakkuda publikule tundmatuid tunnetuslikke kogemusi, on Umeda alates 2010. aastast töötanud installatsioonide seeriaga, mis keskendub optilisele illusioonile ja füüsilisele kaasahaaramisele.

Lavastus: Hiroaki Umeda
Heli- ja pildikujundus: S20
Aasta: 2010
Kestus: 5 minutit
Keel ei ole takistuseks 
 

eˉlektron  Romeo & Julia #5

Suur osa kogetavast informatsioonist salvestatakse sensoorses mälus ja seda ei teadvustata. Silm on võimas sensor – visuaalset infot jõuab ajju liiga palju liiga kiirelt ja suurem osa visuaalses keskuses toimuvast töötlusest jääb esialgu teadvustamata – assotsiatsioonikorteks asub nähtut tõlgendama väikese viivitusega. Visuaalset materjali väga tihedalt esitades saab stimuleerida inimese kujutluspilte ja salvestada temasse informatsiooni, millest ta isegi teadlik pole. Teadvustamatult salvestatud infot natuke aega hiljem stimuleerides on võimalik esile kutsuda emotsionaalseid reaktsioone.

Kuidas meie teadmised inimese neuroloogilistest eripäradest ning teadvuse ja teadvustamatuse filtrist Romeosse ja Juliasse puutuvad? Romeo ja Julia lugu on hea materjal selleks, et nende protsessidega eksperimenteerida. Nii nagu Romeo ja Julia käekäiku mõjutasid protsessid, mis olid nende võimusest väljas, mõjutavad meid nähtamatult protsessid, mis on peidus pimeduses meie sees. On teada, mis juhtub Shakespeare’i kuulsa näidendi V vaatuses (ja kui ei ole, saab järele vaadata). Aga milliseid kognitiivseid protsesse see käivitab, me veel ei tea. Võimalik, et alalävisest kogemusest kasvabki välja narratiiv, mida saab ära tunda. Aga võimalik ka, et juhtub midagi muud, midagi ootamatut. See ongi alalävise kogemuslikkusega katsetamise eesmärk. Me ei seisa kindlal pinnal ja ka vaataja ei seisa kindlal pinnal. Me kõik püüame virvatulesid ja enne etendust ei tea keegi, kas nad üldse on seekord kohal. Mis see seal vilksatas nägemisvälja äärel? Ei tea, süda vist lõi liiga kõvasti...

eˉlektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. eˉlektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö. Sellel koostööl on loomingulise laboratooriumi vorm – tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks. Tööriistad ja eeldused on erinevad, aga nii teadlase kui kunstniku jaoks on peamine edasiviiv jõud uudishimu.

“Romeo & Julia #5” toovad lavale Taavet Jansen, Andres Tenusaar, Hendrik Kaljujärv, Henri
Hütt, Mailiis Laur, Rommi Ruttas, Aleksander Väljamäe, Maike Lond
ja Kaie Olmre.
Kaasprodutsent: eˉlektron, Kanuti Gildi SAAL
Toetaja: Eesti kultuuriministeerium

Esietendus festivalil Baltoscandal 2. juulil (esialgne plaan)
Kestus: 30 min
Lavastus on eesti keeles